Miks ei saa midagi mõõtes usaldada taju? Millised on meie mõõtmisvead igapäevaelus?
Inimesed on oma olemuselt väga erinevad ja päevad pole vennad, seega võime erinevatel ajahetkedel sama olukorda tunnetada väga erinevalt. Kõigil on erinev elukogemus, mistõttu reageerime sündmustele isemoodi ja teeme vastavaid järeldusi. Raske on leida kedagi, kes saaks alati ja igas olukorras usaldada oma taju ning objektiivsust.
EKI järgi on “taju” psühholoogiline termin, mille põhiolemus on esemete ja nähtuste terviklik peegeldus teadvuses meelte kaudu, pertseptsioon, mis tugineb aistingutel. Kõik viis meelt aitavad kaasa olukorra tajumisele, kuid kogutud info kvaliteet tugineb muuhulgas meelte seisundil, s.t., et prillikandjatel on enamasti keerulisem usaldada nähtut kui tervete silmadega inimesel, ning väsinud inimese kõrvakuulmine pole nii terane kui erksal. Seega, kui tekib vajadus täpsuse järele, siis tuleb mõõta neutraalse mõõtevahendiga. Mõõtevahendi jaoks pole oluline, kas tegemist on pühapäeva õhtu või kolmapäeva hommikuga heal või halval nädalal.
Mõõtevahendeid on eriilmelisi ning tänaseks on ühe suuruse mõõtmiseks leiutatud mitmeid seadmeid ning mooduseid. Olenevalt olukorrast, tingimustest ning isiklikest eelistusest saab abivajaja valida parima viisi endale täpsema tulemuse saavutamiseks. Kõige lihtsama igapäevaelu näitena võime mõelda aja mõõtmisele. Mitmes olukorras usaldame enda taju ning sellest piisab: hommikupäike kuldab taevalaotuses maid ja metsi, luues loojangul eredaid värvimänge pilvedes ja veepinnal, ent öösel on meil abiks tähistaevas ja Kuu. Kui näiteks toas hakkab levima tugev kõrbelõhn, teame, et kook on liiga kauaks ahju jäänud ning selle peab välja võtma – oleme ajataju ülehinnanud ning tulemus kannatab. Kui tahame tavapäraseid toimetusi ajastada, siis üldjuhul piisab käekellast ja aja tundmisest minuti täpsusega. Spordi ja teaduse valdkonnas on vaja olla täpsem ja kasutusele võtta sajandikud, sest ebatäpse tulemuse korral on katse ebaõnnestunud ning asjatu vaev, nagu arutlesime aasta eest blogipostituses “Aja mõõtmine”.
Lisaks aja kulgemisele tuleb ette ka täpse pikkuse mõõtmist. Kooliski nõutakse, et lapsed oskaks joonlauaga tõmmata sirgjooni ja joone täpset pikkust mõõta. Samasugusel põhimõttel töötavat kokkukeritavat mõõdulinti kasutame kodus ka kehakasvu märkimiseks seinale. Anname endast parima, et võimalikult õige tulemus kirja saada ning loodame, et parketi pundumisest, selja sirgusest või peahoiakust tulenev ebatäpsus ei mõjuta lõpptulemust liialt. Samas me ei ehitaks iialgi niiviisi maja, sest ebatäpsed mõõtmised võivad põhjustada pereliikmetele õnnetusi. Maja ehitame laserloodide ja mõõdulindi, tollipulga ja laserkaugusmõõturitega. Tajuga tihedalt seonduv väljend “enam-vähem” ei päde sellistel puhkudel, kus täpsus on ületamatult olulise väärtusega.
Me kõik tahame olla terved ja tervislikud, kuid sellest hoolimata on vahel arsti juurde minek vältimatu. Me ootame arstilt täpset juhist, kuidas saada terveks. Selleks teeb kogenud arst eeldusi esmapilgul aistingute põhjal, kuid eelkõige toetudes faktidele. Kasutades erinevaid masinaid, saab ta aru, kas patsiendil on liiga madal pulss või liiga kõrge kehatemperatuur. Diagnoosi määramise järel kirjutab arst välja ravimid, mis ravimifirmad on täpselt koostanud: väiksesse tabletti on lisatud täpselt õige kogus erinevatest koostisosadest segu, mis kindla aja jooksul parandab patsiendi tervist. Mõõtmised ja arvutused peavad olema just nii täpsed, et oleks välistatud võimalus patsienti ohustada.
