Inimese taju on hämmastav, kuid petlik tööriist. Meie meeled töötlevad ümbritsevat maailma piiratud vaatenurkadest ja sageli teadvustamata eelarvamuste kaudu. Näiteks silmi, mis peaksid meile tõtt näitama, võivad pimestada optilised illusioonid või valguse murdumine.
Kuulmine võib eksida erinevate sageduste või mürafoonide vahel. Isegi meie kätega mõõdetav näib erinev sõltuvalt temperatuurist või materjalist. Taju on subjektiivne – see loob meie jaoks tõlgendatud reaalsuse. Seepärast on teadus ja mõõteriistad hädavajalikud, et minna kaugemale inimmeelte loomulikest piirangutest ja avastada maailm nii, nagu see tõepoolest on.
Inimesel on viis meelt, mis kõik aitavad kaasa olukorra tajumisele, kuid kogutud info kvaliteet tugineb muuhulgas meelte seisundil. Näiteks on prillikandjatel enamasti keerulisem usaldada nähtut kui tervete silmadega inimesel ning väsinud inimese kõrvakuulmine pole nii terane kui erksal. Seega, kui tekib vajadus täpsuse järele, siis tuleb mõõta neutraalse mõõtevahendiga. Mõõtevahendi jaoks pole oluline, kas tegemist on pühapäeva õhtu või kolmapäeva hommikuga heal või halval nädalal.
Mõõtevahendeid on eriilmelisi ning tänaseks on ühe suuruse mõõtmiseks leiutatud mitmeid seadmeid ning mooduseid. Olenevalt olukorrast, tingimustest ning isiklikest eelistusest saab abivajaja valida parima viisi endale täpsema tulemuse saavutamiseks. Kõige lihtsama igapäevaelu näitena võime mõelda aja mõõtmisele. Mitmes olukorras usaldame enda taju ning sellest piisab: kui päike tõuseb, on hommik, kui läheb looja, on õhtu. Kui näiteks toas hakkab levima tugev kõrbelõhn, teame, et kook on liiga kauaks ahju jäänud ning selle peab välja võtma – oleme ajataju üle hinnanud ning tulemus kannatab. Kui tahame tavapäraseid toimetusi ajastada, siis üldjuhul piisab käekellast ja aja tundmisest minuti täpsusega. Spordi ja teaduse valdkonnas on vaja olla täpsem ja kasutusele võtta sajandikud, sest ebatäpse tulemuse korral on katse ebaõnnestunud ning asjatu vaev, nagu arutlesime aasta eest blogipostituses “Aja mõõtmine”.
Klassikaline Müller-Lyer illusioon aastast 1889 demonstreerib hästi, miks me ei saa pikkuse mõõtmisel usaldada oma silmi.
Lisaks aja kulgemisele tuleb ette ka täpse pikkuse mõõtmist. Kooliski nõutakse, et lapsed oskaks joonlauaga tõmmata sirgjooni ja joone täpset pikkust mõõta. Samasugusel põhimõttel töötavat kokkukeritavat mõõdulinti kasutame kodus ka kehakasvu märkimiseks seinale. Anname endast parima, et võimalikult õige tulemus kirja saada ning loodame, et parketi pundumisest, selja sirgusest või peahoiakust tulenev ebatäpsus ei mõjuta lõpptulemust liialt. Samas me ei ehitaks iialgi niiviisi maja, sest ebatäpsed mõõtmised võivad põhjustada pereliikmetele õnnetusi. Maja ehitame laserloodide ja mõõdulindi, tollipulga ja laserkaugusmõõturitega. Tajuga tihedalt seonduv väljend “enam-vähem” ei päde sellistel juhtudel, kus täpsus on ületamatult olulise väärtusega.
Teise inimese kehatemperatuuri on keeruline hinnata, kui endal on palavik. Niiske talveilmaga tajume sama temperatuuri jahedamana kui kuiva ilma korral. Kui tahame päriselt keha või välisõhu temperatuuri teada saada, peame kasutama termomeetrit. Samuti ei oleks me nõus, kui meditsiinitöötajad teeksid otsuseid puhtalt taju põhjal. Kogenud arst teeb eeldusi esmapilgul aistingute põhjal, kuid eelkõige toetudes faktidele. Kasutades erinevaid masinaid, saab ta aru, kas patsiendil on liiga madal pulss või liiga kõrge kehatemperatuur. Diagnoosi määramise järel kirjutab arst välja ravimid, mis ravimifirmad on täpselt koostanud: väiksesse tabletti on lisatud täpselt õige kogus erinevatest koostisosadest segu, mis kindla aja jooksul parandab patsiendi tervist. Mõõtmised ja arvutused peavad olema just nii täpsed, et oleks välistatud võimalus patsienti ohustada.
